Pikad aforismid.

 

 Ma oskan naeratada, ma oskan nutta, ma oskan hinnata seda mis mul on ja seda kes mul on, ma oskan hinnata sõpruse tähendust ja oskan hinnata elu. Sellepärast ma naudin igat hetke oma elust ja ei virise aegade üle mis kunagi olid vaid lähen eluga edasi.. alati.

Iga päevaga läheb elu kiiremaks. Isegi pikad trepid, mida mööda ma jooksen, mööduvad välgukiirusel. Nii, et terve elu läheb väga kiiresti. Meil tuleb põletada oma sildu, läbida juba sisse tallatud radu ja jätta endast maha midagi, mis meid ikka meelde tuletab... kellegile. 

Külmunud süda ei tähenda viha. See on periood, kus Sa oled saanud üle kõigest, Sa ei taha midagi enam tagasi, ei taha kedagi tagasi. On need, kes on. Ja nende jaoks jääb süda alati soojaks ja hoolivaks. Külmununa tunned, et ei taha lasta kedagi endale ligi. Ei taha lihtsalt jälle usaldada ja pettuda. Kuid ükskord tuleb see päev, kui meie juurde tullakse ja ollakse meie kõrval. Lihtsalt igal sammul ollakse meiega. Võibolla see aitab? Ehk.

Mina teadsin ilma vaatamatagi; selle hääle tunneksin ma alati ära- tunneksin ja vastaksin sellele, ükskõik, kas ma olen parajasti ärkvel, sügavas unes.. või surnud. Sellele häälele järgneksin ma ka läbi tule – või kui olla vähem dramaatiline, longiksin tema järel kas või iga päev läbi külma ja lõputu vihma !

Ma tunnen end kuidagi nii aheldatuna. Aheldatuna inimestest, tunnetest, koolist ja eelkõige sellest vastikust rutiinist, mis on saanud justkui igapäevaseks osaks mu elust. Ja ma usun, et ma pole ainuke, kes selle all kannatab. Just praegusel hetkel annab tunda suur soov end ahelaist vabastada ja rutiinsest elust lahti öelda. Tahaksin olla täiesti vaba, olla seal, kus ma parasjagu soovin, ilma, et mul istuksid pidevalt kukil kohustused ja tegevused, mida ma vabatahtlikult sooritada ei sooviks, kuid mis nõuavad tegemist. Ma tahaksin käia mööda maailma enda soovide kohaselt. Tahaksin kõndida nendel maadel, kuhu mu jalad pole veel kõndima sattunud. Tahan võtta aja maha just siis, kui mul selleks tahtmine tuleb, mitte, et ma peaksin arvestama iga detailiga, mis minu justkui täiuslikku elu kinni hoiab, et asjad koost ei variseks. Tahaksin vaadelda oma silmadega igat objekti maailmas täpselt sellise pilgu läbi nagu ma seda suudan. 

Kui mind ükskord enam siin pole.. kui mind ükskord enam ei tule.. ei näe mu nime ekraanil, ei kuule mu häält vastamas, kui valid mu numbri, kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad mis sealt vastu vaatavad on kauged ja võõrad.. kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi... kui püüad meenutada möödund tutvust inimesest, kellele sa nii tähtis olid.. nii vajalik.. nii kallis.. kui tunned hinges igatsust ja tühjust - siis tea, et mind ei ole enam siin.. Olen läinud kaugele siit ära, kuhugi kus on mul hea.. kuhugi, kus pole seda valu, pole igatsust, sest keegi ei tule sinna nii pea järele ... kuhugi kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid.. olen lihtsalt läinud ära...

Sinust on kasu. Sa saavutad palju. Sa võid meelt muuta, uksi avada, haavu ravida, toetust koguda. Sa suudad võita sõpru ja mõjutada inimesi. Seega ole vastutustundlik. Mõtle, enne kui ütled. Ütle, enne kui tegutsed. Ole julgustav, ja julge vastu võtta väljakutseid. Nii võivad isegi su kriitikud varsti ennast sinu tiimist leida.

Kui keegi on andnud Sulle tüki oma südamest - olgu see suur või imepisike, kuid siiski tükk, koht. Siis ära unusta, et see on tükk, teise südamest ja teine vajab seda tükki, et elada. Kui Sa hoiad seda tükki hästi ollakse õnnelik, kuid kui Sa selle ära viskad, sellel trambid, selle unustad, siis tea - kannatab see, kes Sulle selle andis.

Kas teil on vahel soov, et keegi lihtsalt tuleks ja ütleks ma hoolin sinust ! Kas te olete nutnud tunde sellepärast, et keegi lihtsalt tegi haiget ei mitte füüsiliselt vaid vaimselt ?. Kas on vahel liiga palju palutud, et keegi näitaks välja, et ta hoolib, et ta on alati olemas, kui teda vajad ? Kas teile meeldib ka vihma käes seista tunde, lihtsalt selleks, et keegi ei näeks, et te nutate? Kas te olete teinud sõprade juures olekul nägu, et oh, minuga on kõik korras, kuid pärast seda lähete tuppa ja nutate? Kui keegi on teilt küsinud kas sinuga on kõik korras? Ja te vastate alati jaa, kas keegi on teile silma vaadanud ja küsinud Aga päriselt ? Jah, kui me alles olime väiksed printsessid hoolitseti meie eest, kas keegi võiks seda jälle teha? Kas keegi võiks lihtsalt õhtul meile helistada ja küsida Kas kõik on korras? Aga äkki on seda liiga palju palutud? 

Ma võin sulle kohutavalt palju haiget teha .. Sa kahetsed, et mu ellu ilmusid .. Kui aus olla, siis ma vihkan sind ja kõik teod, mis sa minu vastu teinud oled saavad topelt karistuse .. Ma naeran sulle valusalt näkku, kui saan teada su saladused .. Ja ära unusta .. Kunagi pole kindel kas võidab kass või hiir .. Kass on kiire, kuid hiir on taibukas .. Ja ka mina kuulun hiirte valda .. Ma vihkan inimesi, kes teistele odavalt haiget teevad .. Te ei vääri midagi .. Ja teie pisarad on nauditavad ...

Võibolla ei tunne sa mind piisavalt. Võibolla ma polegi sinujaoks. Võibolla ei arvesta sa minu arvamustega. Võibolla ei olegi mina kõiges süüdi, Võibolla olen põikpäisem, kui arvad. Võibolla ei oska sa mind hinnata.Võibolla on parem kui me ei suhtlegi . Võibolla polegi sellel kõigel vahet. 

Ärge kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad "Ma oleksin pidanud ütlema..!" aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele... Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile. 

Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui sinagi seda oled. Ma olen õnnelik, kui sinagi seda oled. ja kui sind poleks, siis peaksin kõigile näitama seda võltsnaeratust, mis varjab minu sees valitsevat kurbust, kuna sind enam pole.. Ja keegi ei saa kunagi teada, mida ma tegelikult tunnen ja kuidas sind tegelikult igatsen.

Sa tulid ja tõid mu maailma värvid tagasi. Öeldakse, et maailm vajab päikest, et elus püsida. Mina vajan seda samuti, kuid minu päikeseks oled Sina. Sinuga tundub ka kõige pimedam öö valgust täis. Minul on nüüdsest oma maailma parim paik olemas - Sinu käte vahel. Vahel soovin, et meie koosolemise ajal tekiks ajanihe, et saaksime alati koos olla. Kui järele mõelda, siis pole ehk seda vajagi, oled niigi minuga mu südames. Luba mulle ainult üht. - Ära hakka iial rabelema seal liialt, põhjustaksid palju valu. Sa tead, et olen su jaoks alati olemas, ükskõik mis ka ei juhtuks. 

Miks on mul vahel tunne, et vihm on parem kui päike.Miks ei taha ma kuulata kuidas laulavad linnud, kuulaks parem kuidas lööb äike.Miks tahan ma lihtsalt seista ja nutta koos vihmaga?Tean! Sest mu elul ei ole mõtet kui sind ei ole minuga! 

Armastus ei saa olla otsast lõpuni puhas, puhas kui allikavesi. see ei saa olla lõputu, lõputu kui maailm. Armastus ei saaolla ainult valus, selles on ka midagi head, kasvõi natukene. Armastus ei saa küsida meilt küsimusi, teades, et me oskame neile kindlasti vastata. Armastus ei saa olla koguaeg sama suur, sama tugev, see kord kasvab, kord väheneb. Armastus ei saa olla ainult ilus, sest kunagi lõppeb see ilus, see määritakse verega, see rüüstatakse ja uputatakse pisaratega. Armastusel ei ole piire, teda ei saa panna lukutaha, hoida kinni üksikus ruumis. Armastus on ja jääb kõikide meie ellu, ta painab meid, ta rõõmustab meid, ta paneb meid proovile, ta määrib meid kokku verega, ta tekitab arme südamesse, kuid siiski on see meie lahutamatu osa elust.

Pane käsi vastu rinda ja tunneta oma südametukseid. See on su elu kell, mis loendab allesjäänud hetki. Ühel päeval jääb see seisma. See on täiesti kindel ja sa ei saa sinna mitte kui midagi parata. Nii et ühtki hinnalist sekundit ei ole sul enam raisata. Aja oma unelmaid taga energia ja kirega või oled nad niisama hästi kui kanalisatsioonist alla lasknud.  

Viimast korda küsin sinult, issand, mis on need inimesed sulle teinud? Sa oled ju vägev, et inimene ei saa sulle midagi teha. Kui sa tõesti inimesi armastad, siis tee sõjale otsekohe lõpp. Ära lase neil kauem enam piinas olla! Kui sa seda ei tee, siis sa ise oled inimeste piinaja ja ma ei taha sinus enam midagi kuulda. 

Peaks ju olemas olema koht, kus saavad kõik unistused teoks ja koht kus kõik mälestused ootavad meid, iga kord kui me tahame neid uuesti läbi elada. Kuid kui sa vaatad sügavale enda sisse, siis sa leiadki selle koha.. oma südamest, kus on suured-suured täitmata unistused ja kallid mälestused.. Selleks et saavutada see, mida sa üle kõige hindad ja soovid, ei tohiks sa lõpetada oma unistuste poole püüdlemist ning mälestused aitavad meid teadmisega, teadmisega, et kunagi on olnud kõik hästi ja tuleb veel paremaid aegu. On mida mäletada ja see teeb meid tugevaks. Lihtsalt vaata oma südamesse.  

Vahest on selline tunne, et ei tea isegi, mida tahaks. Tegelikult nagu ei olegi mingit tunnet. Ainult väsimus ja tühjus. Ma ei saa aru enam ei endast, ega teistest. Ma ei saa aru, miks sul oli vaja üldse tulla, kui sa kavatsed varsti lahkuda. Või tulid sa ainult mõne teise asja pärast, mida ma isegi ei oska seletada. Jäävadki ainult küsimused, ilma vastusteta. See piinab. Aga ma siiski tänan, sest ilusat on palju ..

Kas ma olen kunagi väitnud, et ma olen täiuslik? Ma arvan, et ei ja ma ei saa ka kunagi selleks, kuna täiuslikkust ei olegi siin maailmas. Ma olen olemas ja oma kõigi parandamatute vigadega. Neid ei anna parandada ja nii see jääb ka. Las nad siis olla mul, kuna igas inimeses on peidus midagi head ja midagi lõpmatut halba. Mõnikord on elust mul täielik siiber! Mõnikord tahaks öelda ''kõik, ma ei jaksa enam, ma ei taha enam!'' ning minna. Mõnikord tahaks minna sillale ja sealt alla hüpata. Mõnikord tahaks kedagi kallistada hästi kõvasti ja teada et ta kuulub ainult mulle ja ma saan koguaeg ta peale loota. Mõnikord tahaks kõndida ja nutta.. üksi ja kaua, kaua . Mõnikord tahaks oma majast mööda kõndida, et mitte teistele jalgu jääda. Mõnikord tahaks oma sõpradest mööda kõndida, et ka neile mitte jalgu jääda. Mõnikord on mul tunne, et olen mõttetu ja keegi ei vaja mind. 

Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimase hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad surra, elu sünnis mask ees.  

Ükskord päike ütles mulle, et kui su kallim on igapäev nii kaugel ja tekitab sulle nii palju probleeme et sa nutma pead, miks sa teda maha ei jäta? ma vaatasin päikesele otsa ja küsisin, Kas sa jätaksid oma taeva?  

Ma tean ,et ma pole täiuslik. Ma muutun vahest armukadedaks ..Me tülitseme mõttetute asjade üle .. Ma katkestan kõnesi ja sa helistad kohe tagasi .Ma luban ,et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. Ma võin käituda ebaküpselt vahest , aga on üks asi ,milles olen ma täiesti kindel . Ma ei tea , kus ma oleks praegu ,ilma sinu kannatuse ja armastuseta .Ma ei pruugi olla parim tüdruk/poisssõber , ma ei pruugi näidata ,kui väga ma tegelikult sinust hoolin ..Aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. ” Ma armastan sind “. 

Me kõik oleme natuke veidrad ja elu on natuke veider . Ja kui me leiame kellegi, kelle veidrus sobib meie omaga, siis liitume temaga ja oleme koos veidrad ja kutsume seda armastuseks. 

Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.”  

Ma näen, aga ei vaata. Ma leian, aga ei kaota. Ei mõtle sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne, aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan, aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge, aga rõhun, Tahan luua, aga lõhun. Olen eksinud, kuid su leian. Lasen minna, aga südames hoian. Olen suur, aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne, aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju.. ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju, aga ikka veel vähe. Olen harjumus, millega sa iial ei harju. Mul on valus, aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid HETK, mis EI püsi!  

See kui sa kellegi kõrval magades tahad ta kaissu võtta nii kõvasti kui suudad, see kui sa võid suudelda kedagi ning siis selle hetkeliselt lõpetada teades, et te saate seda igahetk jätkata, see kui keegi hoiab su käest ning sul tekib tunne nagu tahaks laulda maailma kõige ilusamat laulu, see kui sa teda näed ja see teeb su südame soojaks, see kui sa hoolid temast niiväga et oled valmis teda kõiges toetama, see kui sa teda kallistades tahaksid et ta oleks sul nii lähedal kui võimalik, see kui sa käega läbi tema juuste silitades tunned midagi erilist, see kui sa süüa tehes mõtled vaid sellele kas talle see toit maitseb, see kui sa võid hommikul kodu uksest välja astuda teadmisega, et tema ootab sind, see kui sa võid terve päeva tuksi keerata, kui ikkagi jõudes temani on kõik hästi, see kui sa suudad rääkida talle kõigest ilma piinlikuseta, see kui sa võid lihtsalt näha halb välja, teades et teda ei huvita see, see kui sa võid kõike teha erilise südamerahuga, see ongi armastus .  

Mälestused ei kustu,Mälestused jäävad alles. Armastus meie südametesse jääb alati alles. Tõelist armastust ja tundeid ei saa unustada ükskõik, kuidas me seda ka ei tahaks. Armastus jääb alles. Isegi kui me päeval eimõtle enda armastatu peale, siis öösel me näeme teda unenägudes. Me tahame enda armastatule vaid parimat ja oleme võimelised tegema paljut, isegi kui me ei ole temaga enam koos jäävad mälestused ja armastusalles ja just armastus ongi see,mis ei lase meil unustada.  

Leia poiss, kes ütleb sulle"sa oled kuum", et "sa oled ilus", kes helistab sulle tagasi kui sa oled temaga aega viitnud,kes püsib ärkvel vaid sellepärast, et näha kuidas sa magad. Oota poissi, kes suudleb sind laubale, kes pidevalt meenutab sulle, kui palju sa talle tähendad ja kui õnnelik ta on, kuna tal oled sina! Oota seda üht, kes pöördub oma sõprade poole ja ütle "see on TEMA!" 

Minu ees on pikk tänav . Ma seisan siin üksinda , ilma sinuta . . . Vihma sajab plaginal alla . Mu valged tossud on juba märjad . Mööduvad sekundid , minutid , tund & teinegi , kuid sind ikka pole . Küllap oled sa kuskil , kus sul on parem olla , kuskil , kus mind ei ole . Voolab pisar , voolab teine , kolmas , neljas . Ma imestan , et mul ültse pisaraid jätkub . Kuid justkui välk selgest taevast jõuab mulle kõik kohale . " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn .  

Tihti me ütleme " Ei armasta ", aga hinges jooksevad meil pisarad . Tihti me ütleme " Vihkan ", aga ainult selleks , et ise usuksime seda . Tihti me ütleme " Hüvasti ", aga samas lootes seda inimest veel kord näha . Me ütleme " Mine ära ", selleks ,et inimene ei näeks meie pisaraid . Me ütleme " Mitte kunagi ", kui teame,et see juhtub veel kord . Me ütleme " Olen sust üle saanud " kui kardame tunnistada oma tundeid . Me ütleme " Olen sind unustanud " kui mõtted inimesest on alati . Me ütleme " Ma kustutasin ta nr. ära " kui mäletame seda peast . Me ütleme " Meie vahel on kõik läbi " kui kõik tegeltikult alles algab . Vahest me ei saa öelda " Armastan " kui kardame kuulda vastust . Me palume , et meid jäetakse üksi , kuigi vajame kellegi tuge . Me loodame , kuigi pole eriti mingeid võimalusi . Me ootame , kuigi teame , et meid on juba unustatud . Me unistame teades , et seda mitte kunagi ei juhtu . . .  

Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kes sa oled, vaid seepärast, kes mina sinu seltsis olen. Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kuhu sa oled jõudnud, vaid ka seepärast, kuhu mina sinuga jõudnud olen. Ma armastan sind seepärast, et sa oled teinud rohkem kui mitstahes õpetus, et mind paremaks muuta, ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus, et mind õnnelikuks muuta. Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta, ainsagi sõnata, ainsagi viipeta. Sa oled teinud seda, olles sina ise. Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.  

Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Mavõin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suurearmastusega. Kuid siiski ma vaatan sind nagu teisi, sest ma ei taha,et sa näeksid kuidas ma sind tegelikult enda kõrvale igapäev vajan. Maei taha et sa saaksid teada, kuidas ma sind vaikselt oma südamesarmastan, sest nii on parem, nii mulle, kui sulle... Ma lihtsalt lähenpea püsti edasi nii nagu ikka, sest ma suudan naeratada ja peita omapisaraid, kui seda vaja on !